Kas meie lapsed jõuavad näha ookeanialust maailma nii nagu meie täna?

Milliseid tundeid tekitab sinus see, kui öelda, et aastaks 2048 on meie ookeanid igasugusest elusloodusest täiesti tühjad? Täpselt selline ongi prognoos, kui midagi ette ei võeta ja jätkatakse suures mahus kalastustegevusega.

“Seaspiracy” on Netflixis äsja avaldatud dokumentaal, mis näitab meie ühiskonna pahupooli, keskendudes plastikust mereprügi teemadele ning suurte kalatööstuste ja massilise püügi telgitagustele. Sellega kaasneb hävitustöö, mis paneb kindlasti inimesi oma valikuid ja otsuseid ümber hindama. See palju skandaale tekitanud dokumentaalfilm on ka meil vaadatud ja selle põhjal valmis ka seekordne blogipostitus.

Ka tänast postitust võiks alustada samamoodi nagu eelmist. Jah me kõik teame, kuidas paradiisirannad ei ole reaalsuses üldse nii paradiis seal elavatele loomadele ja muudele olenditele. Siiski pani dokumentaali vaatamine mõtlema ka selle peale,  kui palju me teame päriselt sellest maailmast, mida meile ei taheta avada? Ja kas meie üksikisikutena saame üldse midagi ära teha?

Nagu mainitud, siis üheks suurimaks probleemiks on kalatööstuse tegevus. Sellest jääb maha suurel hulgal jäätmeid – kalavõrke. Kalavõrgud moodustavad isegi kuni poole kogu maailma plastireostusest. Kalapüügivahendid ei hävine ning jäävad veekogudesse ulpima ning järgmiseks leiavad nad oma koha näiteks vaalade ja lindude kõhus või on suureks ohuks paljudele  loomadele, kes jäävad nendesse lõksu ja surevad.

Lisaks suurele reostusele kaasneb kalapüügiga ka kaaspüük. Kaaspüük tähendab, et kindla liigi püüdmisel jääb võrkudesse palju teisi kalu. Dokumentaalis näidatakse karme kaadreid delfiinidest ja vaaladest, kes tapetakse, sest nad on üleliigsed ja lihtsalt juhuse tahtel sattunud samasse võrku tuunikalaga. Kuigi suured organisatsioonid on sildistanud tuunikalakonservid nii-öelda “dolphin-safe” sertifikaadiga, ei saa seda kunagi 100% garanteerida. Kalalaevadel on küll vaatlejad, kuid ka nemad võivad olla kinni makstud. Seega jätkusuutliku kalapüüki ei ole olemas! See on väga suur loomade heaolu kuritarvitamine ning ka kalalaevadel töötavate inimeste kuritarvitamine. Enamik neist ei ole seal vabatahtlikult.

“Seaspiracy” avab ka kalakasvanduste olukorda, mis olevat palju loodussõbralikum ja ökom viis, kui massiline kalapüük tööstustes. Arvatakse, et see ei mõjuta metsikut loodust. Siiski dokumentaalis selgub, et paljud kalakasvandused toidavad oma kalu ikkagi metsikust loodusest püütud saagiga. Teise variandina kasutatakse sööta, milles on erinevaid hormoone, et oleks tagatud kalade kiire kasv. Samuti on kalakasvanduste elutingimused väga kitsad.

Dokumentaalis käsitletakse ka teemat, kas kala söömine on meile nii kasulik, nagu me oleme seda kogu aeg arvanud?

Levib arvamus, et kala on parim Omega-3 allikas, kuid tõde on see, et kalad ei tooda Omega-3 rasvhappeid. Rasvhapped satuvad kaladesse tegelikult vetikatest, mida kalad neelavad ujudes alla ning see suundub nende kehadesse. Seega miks süüa rasvhapete pärast kala, kui see on ka otsese allikana olemas? Lisaks leidub kalades palju raskemetalle, mikroplastikut, antibiootikume ja isegi suurel hulgal elavhõbedat, mis ei ole inimorganismile kasulik.

 Esialgu tundub, et üksikisiku võitlus plastikuga on nagu võitlus tuuleveskitega. Eriti peale selle dokumentaali vaatamist saabub karm reaalsus, et kas meie väikesed teod üldse loovad muutust? Tuleb lihtsalt mõelda sellele, kuidas me ise saame olla paremad looduse vastu ja ka meie väiksed otsused on ülimalt tähtsad meie keskkonnale. Mitte keegi ei saa teha kõike, aga igaüks saab teha midagi.

Meie saame alati teha palju head!

  • Rannast prügi korjata ja panna selle sinna, kust saab ta sihtkohaks lõpuks õige koht, mitte veekogu.
  • Me saame viia ennast kurssi toiduainete peal olevate siltidega. Uurida, kas see on toodetud jätkusuutlikult, hävitamata teisi loomaliike, kes võivad olla toote kõrvalprodukt.
  • Me saame ka ise vähendada plastiku kasutust oma igapäevaelus.
  • Kui me kaitseme ookeani rohkem ja kalastame vähem, siis on veel lootust taastada tervislik ökosüsteem. Seda on lihtne saavutada, kui me vaid peataks igasuguse inimtegevuse. Korallriifid hakkaksid jälle suurel kiirusel vohama ja elukeskkond taastuks.
  • Me saame austada seda mis meil on ja kaitsta seda, mis veel jäänud. Suured ideed loovad suuri muutusi ning ka väiksed sammud on selle juures olulised!

“Kui me tahame adresseerida kliimasoojenemist, peaksime rääkima ookeani kaitsmisest. Ja viis, kuidas seda teha, on väga lihtne. Jätta see rahule,” ütleb kapten Paul Watson.